Ja oligi kätte jõudnud minu rände viimane päev. Kojujõudmise päev. Ühe etapi lõppemise päev. Nii kurb kui rõõmus, oodatud ja kardetud üheaegselt. Istusin hommikul mere ääres mändide all ja nautisin veel seda mõnusat olemist looduses. Vihma ei sadanud, rähn toksis kusagil pea kohal ja tihased karglesid ümber laua, otsides oma einelauale raasukesi, mis eile õhtul maha olid pudenenud.
Teelolemine ei saa paraku lõputult kesta ja iga pidu saab ükskord otsa. Kui aga teelolemisest veel rääkida, siis sealsamas RMK platsil kohtusime ühe Šveitsist pärit tütarlapsega, kes oli üksinda 3,5 kuud mööda Euroopat ringi sõitnud tsikliga. Veel hommikulgi, kui mina kamraadid olid juba läinud oma tegemiste juurde (ikkagi tööpäev) kõikus ta oma rippuvas kodus mändide vahel. Vahetasime temaga muljeid ka ja tema jutus oli väga palju mulle tuttavat ja see äratundmisrõõm oli päris tore.
Sõit tagasi kulges absoluutselt ilma vahejuhtumiteta. Vahepeal puhkasin jalga imekaunil Türisalu pangal.
Türisalu
Kell 15.00 olin lubanud olla Tallinnas Sõjamäe kõrgendikul asuvas Jüriöö pargis ja kuulutada pidulikult oma püha üritus lõppenuks. Aega oli sinna päris palju ja kilumeetreid vast 40. Nii et oli veel mahti hingata viivuke mereõhku enne teeleasumist.
Käes oli siis matka 97. päev, mis jäi viimaseks. Seega oli eesmärk täidetud sõita 100 päevaga rattaga ümber Läänemere. Ühtlasi täitus Tallinna jõudes ka ümmargune arv 7000 km. See pole küll algselt plaanitud 7700 km, aga vast ajab see ka asja ära. Ise jään igatahes selle tulemusega ka rahule. Asjaolul, et mõned nurgad (nt Stockholm) teelt kõrvale jätsin, on objektiivsed põhjused. Lohutan end ka sellega, et kui sa sõidad rattaga ümber mere, siis tegelikult ju lõigata pole võimalik.
Tehtud!
Olulisem statistika