Eile õhtul mõlgutasin mõtteid rändamise ja kojujõudmise ainetel. Pika matka jooksul mingid asjad muutuvad ja rännak pole täpselt see sama, mis see oli nt kuu aega tagasi. Igal osal rännakust on oma võlu. Ühel rännakul võib olla erinevaid tunnetuslikke perioode ja etappe. Ja see on ka väga lahe. Üks asi on see, kui sinu liikumise mõte ongi kulgemine iseenesest, ilma kindla eesmärgita kuhugi konkreetsesse kohta välja jõuda. Aeg ei oma sinu jaoks mingit tähtsust, see on nagu piiramatu ressurss sinu jaoks. Aeg ei möödu, vaid seda tuleb kogu aeg peale (Aafrikas rännanud on rääkinud, et nende jaoks seal mandril on kogu aeg nii, et aeg tuleb, mitte ei lähe). Ja see on kuradi hea tunne. Kuid kui rännak hakkab vaikselt lõpu poole jõudma ja “koduküla” pole enam hoomamatult kaugel, siis kipuvad juba ka teistsugused mõtted tulema. Sest teed kodu poole pärast pikka võõrsilolekut ei saa võrrelda selle ajaga, kui rännak alles algas, täis tohutut entusiasmi, põnevust ja energiat. Tagasitulek sisaldab samamoodi entusiasmi ja energiat, aga see tunne on kuidagi teistmoodi. Teel olla ja olla teel koju tekitab erinevaid tundeid. Ja ma sain sellest matka jooksul aru. Ja see arusaamine muutis tagasisõidu palju mõnusamaks ja rahulikumaks.
Mul oli Liepajas mõttekoht, et kas minna sealt otsejoones Riia peale (millega oleks Kolka neem vallutamata jäänud) ja jõuda nõnda kiiremini koju või jätkata teed mööda rannikut ja minna ikkagi ka läbi Kuramaa ja Kolka neeme. Kui mulle kohale jõudis see, millest eelnevalt kirjutasin, siis polnud enam raske otsustada, mis teed pidi ma oma matka jätkan. Muidugi sõitsin edasi mööda ranniku äärt ja nautisin koju teelolemise protsessi täiel rinnal.
Tagasi sõidu juurde. Startisin hommikul vana kindlustuse vallide vahelt peale kella 10. Veeresin vaikselt Liepajasse ja sõin kohvikus ühe maitsva omleti kohviga. Liepaja pole teab mis ilus linn, aga piisavalt suur. Seal elab ligi 70 000 inimest ja seal asub Läti suuruselt kolmas sadam. Ainsana Baltikumist on selles sadamas kuivdokid, mis ehitatud enne I Maailmasõda juba. Nõukogude ajal oli siin Vene sõjalaevastiku baas.
Seejärel jätkus sõit linnast välja. Üritasin sama reha peale rihtida, mida tabasin eile ehk viilida suurest teest mööda väikseid teid pidi. Enam vähem see plaan õnnestuski. Asi tundus esialgu juba sujuvatki, aga mõnus väike asfalttee sai ühel hetkel lihtsalt otsa ja hakkas kruusatee. Nii treppis kruusateed pole ma vist varem näinudki (isegi Ergli teed Lätis jäävad alla). Kohati pea 10 cm vaalud ristipõiki teel ja nõnda terve tee laiuses. Nii kui kiirus üle 10 km/h läks hakkas sisikonda segamini raputama. Üsna ruttu läks mul kops üle maksa ka sel teel.
Püüdsin siiski laveerida ühest teeservast teise, otsides natukenegi mugavamat pinda. Aga siis tuli tagant kohalik politsei oma jeebiga ja härra korravalvur pistis möödaminnes pea aknast välja ja hüüdis: “Right side!” Ehk käskis mul paremal tee ääres sõita nagu liikluseeskirjad ette näevad. Aga kuidas ma seal sõidan, kui seal ei saa sõita, sa koopakääbik?! Nagu varjatud kaameras oleks olnud. Tee äärde jäi veel Läti armee polügoon, mere ääres. Lootsin, et kuradid paugutama ka veel ei hakka.
Polügoon
Nagu öeldakse, siis targad õpivad teiste vigadest, lollid ei saa ka oma vigadest õpitud. Mina olen see teine variant. Üldselt oli päris kohutav see teelõik, aga kes see muu oli, kes siia ronis vabatahtlikult, kui mitte ma ise isiklikult. Sarakai küla sildiga sai see õudus lõpuks otsa. Jah, täpselt küla sildi juures hakkas asfalti meenutav tee taas. 5 km oli seda lusti ja pidu, mida läbisin kindlasti ülem poole tunni. Kella 13-ks olin “juba” kokku 20 km maha sõitnud. Õnneks läks edasi (ajutiselt küll) sujuvamalt ja kell 2 ületasin 40 km maagilise piiri.
Ajutiselt sellepärast, et edasi järgnes 25 km teeremonti. Varasem teekate paistis sealkandis olevat tsaariajast. Igatahes remonditavat teed vaadates oli selge, et see töö oleks pidanud toimuma juba vähemalt 10 aastat tagasi. Ju siis Euroopa Liidu rahad siiakanti teedeehituseks ei jõudnud tollal. Ja tegu polnud mingi suvalise külavaheteega, vaid Liepajat ja Ventspilsi ühendava suure teega P111.
Kell 17 jõudsin külakesse nimega Jūrkalne. Seal sain süüa, seal sain juua, seal sain õhtuse mandi ära tuua. Nii et hea küla oli. Ja siis vinta-vänta edasi telkimiskohta otsima. Umbes 14 km hiljem Sārnate kandis nägin teed mere poole pööramas ja keerasingi sinna. Las see kohalik jumal siis juhatab sinna, kuhu õigeks peab, mõtlesin. Muidu oli seal super ilus kõrge rannik, aga väga avatud kõigile tuultele ja päris lage väli. Ja tuul oli sel päeval oi kui tugev. Eemal puude ja põõsaste taga arvasin nägevat maja. Ja vahetult enne seda madala muruga kohta, mis oli osaliselt puudega varjatud, kuid mis polnud ka päris inimeste hoovis veel. Läksin hoovi, et paluda endale sinna puude alla maandumisluba. Väike kohalik poisiklutt sai kenasti aru mu inglisekeelsest küsimusest, et tahakasin tema vanematega rääkida seoses telgi ülespanemise sooviga puude taha. Ja lahkelt see luba mulle ka anti. Hiljem käis pereema küsimas, et ega mul midagi vaja pole?! Mis sa kostad – lätlased, aga kah inimesed! See tekitab ikka sooja tunde, kui inimesed on nõnda lahked sinuga. Ja vaated sellest kohast olid muidugi väga meeliülendavad, rääkimata kaunist päikeseloojangust.
Telkimiskoha juurest avanenud vaated
Nõukaaegne bussipeatus ka sekka, mis on leidnud sihipärast kasutust. Üks pudel on ennast üles poonud. 
Peipsi koha ja Saku Rock
