Palanga Archives - Rokkar matkab

Nagu eile arvasin, siis see uus ja uhke kergliiklustee läkski Palangasse välja. Laagrikohast jäi Palangasse umbes 10 km. Palanga on üsna väike linn, kus elab ca 15 000 inimest. Kuna tegu on aga kuurortlinnaga, siis suvel on seal muidugi oluliselt rohkem sagimist. Nagu meie Pärnus. Liivarand on seal suisa 18 km pikk. Linnaõigused sai Palanga 1791. aastal. Linn kuulus tsaariajal Kuramaa kubermangu. Palanga läks Leedu koosseisu 1921. aastal Leedu-Läti piirilepinguga ja see andis Leedule väljapääsu merele.

Kuulsat Palanga rannariba ma kaema ei läinud, kuna oma liivaannuse sain juba Kura säärel kätte. Hea on tõdeda, et vastupidi ei läinud ja Liiva-Annus mind kätte ei saanud. Ei maksa siiski arvata, et seoses liivaga mul teel sellega kõik suhted klaaritud said. Tänaseks usaldasin teejuhi rolli üle pika aja KaaRa`le. Tundus, et KaaRa on pisut solvunud, et ta unarusse olin jätnud, sest juba õige pea tuli mul deja vu tunne, kui end taas lennuvälja aia ääres jooksval teel paksus liivas rattaga “püherdamas” avastasin. Justnagu paar kuud tagasi kuskil Rootsis. Irooniline on see, et kui eile sai liivavälju taevani kiidetud, siis nüüd kirusin liiva maapõhja, kui oma rattaga selle sees pidin ukerdama. Minu ponnistuste ajal sõitsid kaks ratturit oma maastikuratastega minust mööda ja kui ma liivas kemplemisega hulluks polnud läinud, siis kuulsin ühte neist mulle sulaselges eesti keeles ütlemas tere! Need hääled võisid muidugi minu peas ka olla, ei saa välistada. Ma ei olnud hetkel adekvaatne ka sellele kuidagi reageerima. Selline mõte tuli seal liivas mürgeldades ka, et kellele seda jõusaali vaja on, kui on võimalus minna rattaga liiva sisse sõitma, eriti kui sel rattal on mõnikümmend kilo tavaari peal. Võin kinnitada, et kõik lihasgrupid saavad seal oma koormuse kätte. Kuigi jah, tehnika osas väga millegagi kiidelda ei ole. Ilmselt tuleks kasutada personaaltreeneri abi.

Mul oleks olnud eelnevalt võimalus valida kohe suur tee selle liiva asemel, aga ei, ilmselt oleks see olnud liiga lihtne ja mugav variant. Lõpuks õnnestus ennast suure ponnistuse tulemusel tuuseldada sealt liiva seest välja asfaldile. Seal aga, olles liivast pääsemise üle suures joovastuses, pöörasin kohe sirge seljaga vales suunas. 1 km hiljem sain aru, et asi on mäda ja pilk kaardile seda ka kinnitas. Mis muud kui 1 km tagasi ja proovi aga uuesti, poiss. Sedapuhku jõudsin vajalikule suurele teele välja, aga ega seal ka sõit täna teps mitte meelakkumine polnud. Kui eelnevalt sai liivakastis hullatud, siis nüüd tõmbas jõuline vastutuul kõvasti tuure maha. Polnud tükk aega nii tugevat tuult enam tunda saanudki. Vahepeal ületasin Leedu-Läti piiri. Kuigi ka Leedu poolel olid maanteed väga head, siis pärast piiriületust algas päris tuttuus asfalttee. Tegelikult toimuski seal piiri lähistel tormiline areng tee-ehituses. Pea Liepajani välja olid teed uut kuube saamas ja teetööd käisid päris suures mahus. Kuna liiklus polnud ka teab mis tihe, siis mind teeremont väga ei seganudki. Enam vähem remont ka lõppfaasis. Esimesed 30 km olid tee ääres väga laitmatud hiljuti paigaldatud bussipeatused, nii umbes iga 3-4 km tagant. Ja korralikult koos pingi ja prügikastiga. Pärast Nicat asulat asjad küll muutusid, aga oli näha, et tööd tehakse kõvasti. Tubli, Läti. Loodan ka edaspidi sama progressiivsust näha.

Nõukaaegne bussipeatus ka sekka, mis on leidnud sihipärast kasutust. Üks pudel on ennast üles poonud.

Mainitud Nica külas tegin väikse söögipeatuse. Praad sisse higistatud läksin ka poest läbi, et teemoona kaasa osta, seejärel hakkasin end teele sättima. Äkki kuulsin seljatagant eestikeelset juttu. Pöörasin ümber ja minu suureks imestuseks nägin enda poole astumas õemees Ristot koos sõbra Rauliga, nägu naeru täis. Minu nägu oli ilmselt hämmingut täis. Nad olid tööasjus teel Leetu ja tegid Lätis nüüd minu pärast mõnekümne kilomeetrise ringi. Väga suur üllatus. Tõid mulle külakosti ka kaasa – eesti õlut ja suitsukala. Oi kui hästi see õhtusel laagriplatsil mekkis!

Peipsi koha ja Saku Rock

Väga tasus ära see minu teekonna jälgimisseadme kasutamine. Lisaks sain härrastelt vihje tänase võimaliku ööbimiskoha suhtes. Leidsingi endale sobiva paiga Liepaja linna piirides. Tegu oli kunagise kindluse asupaigaga, kuhu nõukogude armee oli lisanud omalt poolt kaitserajatisi. Koht oli lahe ja vallidega linnamelust eraldatud. Künka otsas laskeavadega komandopunkt. Ruumi palju ja vali lihtsalt koht välja. Peale paari noorsandi sinna rohkem keegi nägu ei näidanud, nii et taas üks huvitav koht ööbimiseks.

Öösel oli tuul ja lained suuremaks läinud ja jahil hakkas paras õõtsumine peale. Mingi kapiuks hakkas oli ka lahti läinud ja kolises kuskil, nii et vahepeal olin sunnitud taaruval sammule minema seda uuesti kinni panema. Kohati oli päris imelik tunne sees, arvestades, et olin enamuse öid ikka telgis kõva ja kindla pinnase peal pikutanud. Aga sellele vaatamata oli mõnus vaheldus hommikul jahi peal ärgata. Jääb meelde küll selline ööbimiskoht rattamatkal. Eile ei saanud kiusatusele vastu panna, kui seda pakkumist nägin ja ei kahetse grammigi. Ratas oli peremehe paadis olemise ajal kai peal laternaposti külge aheldatud, et lained ega kuri inimeseloom teda ära ei viiks.

Nida asula kohta ka paar sõna. Ta on küll oma asukohast lähtuvalt üsna turistikas, aga selline mõnus turistikas pigem. Ei olnud liigest tralli ja karnevali, nagu Poolas või Saksamaal mereäärsetes linnades.

Hommikul läksin sõin ühes kohvikus korraliku omleti kohviga ja asusin Kura sääre Leedu poolset osa vallutama. Sõit läks nagu lepase reega. Mõne aja pärast jõudsin Naglia reservaadi väravasse, mis kuulub Kura rahvuspargi (Kurshu Neirios Nacionalinis Parka) alla.

2 euro eest oli võimalus minna düünidega tutvust tegema. Ja kuidas sa sõidad Kura säärelt läbi ja neid vaatama ei lähegi. Elamused olid sealt sellised, et ohohoo. Võimsad liivavallid olid pikad ja kõrged. Parimal juhul 60 meetrit nagu sealt lugeda sai. Mulle pakkus see väga suure ja mõnusa emotsiooni. Alguses sai mööda laudteed kõndida, aga kui veelgi kõrgemale läks, siis tuli jalatsid ja sokid ära võtta ja paljajalu mõnusal soojal liival edasi paterdada. Ma tegin väikese paarisajameetrise mäkkejooksu ka liivas, et pulss liiga madalaks ei läheks. Ja ilm oli seal ka parajasti täiuslik suveks. Üldiselt olid seal üleval igasse ilmakaarde vaadates sellised vaated, et neid võibki pildistama jääda. Igatahes kel võimalust ja aega, tasub seda Leedu rikkust kaema sõita.

Pikk tee Kura sääre düünides

Pärast düünides müttamist läks edasi rattatee. Ehk sain taas kokku vana tuttava Ruutu Kümnega. Suurest teest viis see tee täiesti eemale, sääre teises servas asuvate liivavallide juurde. 30 km kuni sadamani jooksiski igati sõidetav (kohati ka väga hea) rattatee. Paar kilumeetrit oli vahepeal küll ka sõiduteel, aga sealgi nägin ainult seisvaid autosid ja lisaks oli seal ka äärde rattatee märgistatud. Nii et suur üllatus Leedus, ma ütleks.

Teel Nidast Klaipedasse oli ka vaatamistväärt kohti Kura säärel

Jõudsin üsna nobedasti sadamasse. Kura säärelt Klaipedasse jõudmiseks on vaja siiski laevaga pisut ka sõita. Sarnase laevaga nagu sai Poolas jõgi ületatud viidi ka siin inimesi ja rattaid üles. Erinevus oli see, et rattad ja inimesed viidi autodest eraldi sadamast üle. Ohutum igatahes. Klaipedas tegin väikese eine ja pidasin plaani, kuhu ööseks võiks minna. Ja siis juba sadulasse ja Palanga suunas ajama. Mõtlesin, et päris Palangasse välja ei lähe ja katsun enne seda mingi põõsaaluse leida, kus telk püsti panna. Ja nõnda ka läks, et mändide alla laagrisse jäin, järjekordse reservaadi äärde, kõrge pankrannik kõrval. 20 km Klaipedast õhtusesse laagrikohta sain sõita ainult suurepärasel rattateel. Üsna kaugel autoteest läbi metsa on seal mitte liiga kaua aega tagasi tehtud ratturitele ja jalguritele kergliiklustee. Mõtlesin küll, et kuidas see asfalttee siinsesse reservaati sobitub, aga noh, eks inimesed tuleb ikka viisakalt loodusväärtusi vaatama juhatada, nii et nad jalakestele ei pea liiga tegema. Aga igatahes 5+ tee ja müts maha leedukate ees sellise rattatee eest. Hakkas juba huvitama, mida lätlastel sellistele teedele vastu panna on.

Nagu selgus asus mu ööbimiskoht järjekordse loodusreservaadi territooriumil. Napilt, aga kindlalt. Kuna ma suudan siiski tsiviliseeritult telkida ja ennast üleval pidada (enamasti vähemalt!), siis endal suurt süüd ei näe. Küll aga hakkasid kohalikud kaitsealused sipelgad mind kõvasti ahistama sundides mind juba platsi sissevõtnuna mitu meetrit eemale kolima, tugevama tuule kätte. Vastuvaidlemist mittesallival viisil.

Õhtune pehme küljealune reservaadi territooriumil

Kokkuvõttes võib öelda, et oli suurepärane päev, täpselt sobilik tähistamaks vääriliselt Eesti taasiseseisvumispäeva.

Tag: Palanga

87. päev (21.08.) Palanga külje all – Liepaja 73 km

86. päev (20.08.) Nida – Palanga külje all 73 km